Näitused

Vorm ja mäng

Viinistu Kunstimuuseum, Tünnigalerii
4. juuli – 7. august 2026

2026. aasta suvel oli Viinistu Kunstimuuseumi Tünnigaleriis avatud Anu Muiste seitsmes isikunäitus „Vorm ja mäng“. Mere ja põhjamaise looduse keskel asuv näitusepaik lõi sobiva keskkonna kunstniku mängulisele ja sürrealistlikule loomingule, mis peegeldab inimese sisemaailma ning tema suhet ümbritseva maailmaga.
Näitus koondas valiku viimaste aastate maalidest, kus kohtusid unenäolised kujundid, orgaanilised vormid ja psühholoogilised seisundid. Teosed käsitlesid inimese käitumist, suhteid ja sisemisi protsesse, ühendades intuitiivse lähenemise mitmetähendusliku visuaalse keelega. Orgaanilised vormid, sümbolid ja värvipinnad avasid ruumi erinevatele tõlgendustele ning kutsusid vaatajat usaldama intuitiivset kogemust ja liikuma argireaalsuse piiridest kaugemale.

Wendland, Aaron James. (2026). Review: Anu Muiste’s Surreal Worlds Leave Nowhere to Hide. Estonian World. https://estonianworld.com/culture/review-anu-muistes-surreal-worlds-leave-nowhere-to-hide/

Rebane, Karmen. (2026). Anu Muiste avas Viinistul sisemaailma peegeldava näituse. ERR Kultuur. https://kultuur.err.ee/1610069971/anu-muiste-avas-viinistul-sisemaailma-peegeldava-naituse

Viies element

Vaal galerii
Anna Kõuhkna, Helen Sirp, Anu Muiste ja Sandra Sirp ühisnäitus
12. jaanuar - 11. veebruar 2023


„Viies element“ on visuaalne kõnelus põhielementidest – õhk, vesi, maa, tuli, mille koosmõjul kujuneb müstiline ja püha viies. Tekkiva kohta võib öelda eeter, ruum või armastus. Visuaalne kõnelus hõlmab nii psühholoogilist, spirituaalset kui matemaatilist spektrit, kuid iga kunstnik lähenes sellele läbi oma individuaalse elemendi. Sümmeetriaga mängiv ruumiline installatsioon ühendab teoseid ning loob ühisruumi, sidudes igat elementi oma ilmakaarega. Näituse installatiivseks kompassiks on vihjelised liikumise suunad, mille trajektoor on külastaja enda otsustada.

Anna Kõuhkna (s 1994) loomingus on eriline koht loodusel ning naisel, kusjuures Naine kehastab nii autorit ennast kui ka esindab samal ajal universaalset isikut. Kunstnik on loonud oma maalide puhul paralleele visuaalse päeviku pidamisega.

Helen Sirp (s 1983) on Londonis resideeruv kontseptuaalne ruumidisainer, kelle eripäraks on lugude rääkimine erinevate visuaalsete ja sensoorsete vahendite kaudu. Tema looming varieerub kahe- ja kolmedimensionaalse vahel, hõlmates nii installatsioone kui fotolavastusi, stsenograafiat, moeloomingut ning näituse- ja ruumikujundust.

Anu Muiste (s 1984) loomingut iseloomustab sügav sotsiaalne tunnetus. Tema nõtkelt ja tundlikult maalitud teosed on sisult nagu filosoofilised plahvatused, kus reaalne sõnum on segatud sürrealistliku vormiga.

Sandra Sirp (s 1988) väljendab end peamiselt maalikunsti kaudu ning huvitub nii visuaalses väljenduses kui vahendite kasutusel just vähesuse võlust. Geomeetrilistesse pindadesse, joontesse ja rütmidesse tõlgitud sisu oluliseks osaks on aeglane ning kordustel põhinev loomeprotsess.

Näitust toetas Eesti Kultuurkapital.

Treier, Heie Marie. (2023). Puhastatud pilk. Sirp. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/puhastatud-pilk/

Klassikaraadio. (2023). Delta, 26. jaanuaril: Minimal Wind, Unistaja, Viies element, kõnevõistlus. https://klassikaraadio.err.ee/1608848809/delta-26-jaanuaril-minimal-wind-unistaja-viies-element-konevoistlus/

Tundlik rändaja

 Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galerii
18. mai - 22. juuni 2022


Anu Muiste kuues isikunäitus „Tundlik rändaja“ seikleb tundlikkuse teemal läbi erinevate teoreetiliste ja isiklike kogemuste, otsides tundlikkusega seotud arvamusi ja kultuurilisi seoseid. Teosed on valminud vahemikus 2021-2022 ja peamiselt on autor kasutanud õlivärve. Esimest korda näeb tema isikunäitusel skulptuuri. Näitusel on väljas seinaskulptuuridest koosnev teos nimega „Liblikad“.

Omanäolise maalilaadiga Anu Muiste loomingut iseloomustab sügav sotsiaalne tunnetus. Tema maalid oleks nagu filosoofilised plahvatused, kus reaalne sõnum on segatud sürrealistliku vormiga, samas maalitud nõtkelt ja tundlikult. A. Muiste on osalenud Eesti Maalikunstnike Liidu grupinäitustel Eestis ja Soomes.  

Kunstniku kommentaar:  

Hiljuti meenus mulle üks veider lause lapsepõlvest: „Ära ole nii õrna hingega“. Ma mäletan, et seda lauset öeldi tihti ja paljudele. Õrnus oli võrdne tundlikkusega, mis tähendas nõrkust. Keegi ei taha ju nõrk olla. Eriti ei taha olla nõrgad poisid ning üldse oli tundlik inimene sel ajal äärmiselt imelik olevus. Ma ise tahtsin ka olla tugev ja tubli tüdruk, aga see ei tulnud mul välja.  

Esimesena uuris tundlikkust Carl Jung, kes seostas seda introvertsusega. Täna see õnneks enam ei kehti. Tegelikult oleks see keerulisele konstruktile liiga lihtne selgitus. Tundlikkus sai uue tähenduse üheksakümnendatel, kui populaarpsühholoogia hõnguga Elaine N. Aron suutis enda välja töötatud küsimustikuga empiiriliselt tõestada, et ülitundlikkus HSP (Highly Sensitive Person) on iseloomujoon. Selle iseloomuomadusega inimestel on sensoorse töötlemise tundlikkus (sensory-processing sensitivity), mis tähendab, et nad töötlevad füüsilist, emotsionaalset ja sotsiaalset infot sügavuti. Samas kultuurilist konteksti vaadeldes võiks arvata, et tundlikkus versus mittetundlikkus on seotud kultuuri vanusega. Jaapanis peetakse tundlikkust heaks iseloomuomaduseks, mis viitab asjaolule, et inimene oskab teistega arvestada. Agressiivsemas ja nooremas kultuuris, näiteks Põhja-Ameerikas, kus on kõrgem konkurentsitase, peetakse tundlikkust nõrkuseks ja sellega seonduvaid iseloomujooni varjatakse. See pani mõtlema meie Eesti peale – kus asume meie tundlikkuse skaalal?

Vaik, Mait. (2026). Pinge, mida ei saa kätte. Kunstijutt. Edasi.org. https://edasi.org/133555/mait-vaik-pinge-mida-ei-saa-katte-kunstijutt/